Postitused

Mis minuga juhtus enam kui 15 aastat tagasi on midagi, millest ma parema meelega ei räägiks. Veel mõned aastad tagasi ei teadnud sellest ka minu kõige lähedasemad inimesed. Osalt kindlasti seetõttu, et mul oli häbi neile seda tunnistada ning kartsin eemale tõukamist.  Nüüd, viimaste aastate sündmuste valguses olen hakanud end veidi enam avama. Ühelt poolt olen hakanud paremini mõistma enda toonase käitumise tagamaid ning suutnud üha enam sellega rahu teha.  Kuid kindlasti on põhjuseks ka usaldamatus ühe konkreetse Eesti jõuorgani suhtes ning selle osas, millises valguses nemad selle loo soovi korral avalikuks teeksid.  Vaadates tagasi, võin öelda, et inimene, kelle ausust ja eetilisust ei ole kunagi tõeliselt proovile pandud, ei saa end lõpuni pidada ei ausaks ega eetiliseks.  Kui kerge on öelda: "ma ei teeks seda mitte kunagi!". Ja kui sageli seda väljendit pillatakse! "Ma ei teeks seda mitte kunagi" - võib olla olla öeldud kiitlevalt, rahustavalt, julgustavalt.

Tõeseerum

Tõeseerumi kasutamine uurimises on olnud põnev uurimisteema nii õigusteadlastele, vandenõuteoreetikutele kui ka õiguskaitseorganitele. CIA artikkel -  "Truth" Drugs in Interrogation -   räägib ühe enamlevinud tõeseerumi kasutamisest uurimises ning väärib lugemist. See võtab kenasti kokku narkootilise aine mõju ning kummutab sellele pandud ootused. Erinevalt paljulubavast nimetusest - tõeseerum - ei pruugi selle aine mõju all olev inimene rääkida tõtt, tema jutt on katkendlik, ebaselge, tegelikkus ning fantaasia on sageli segunenud. Seetõttu ei ole narkoosis oleva inimese ütlused usaldusväärsed ega ka tegelikkuses ka uurimises kasutatavad. Sama on tõestanud arvukad uuringud, mida on läbi viidud juba alates Teisest Maailmasõjast, mil Natsi-Saksamaa uimastitega laialdaselt eksperimenteeris ning neid ka ülekuulamistel kasutas. Kas tõeseerum toob uurimises kasu või mitte - uimastite kasutamine uurimisorganite poolt inimeste peal, kes ei kujuta endast ohtu ühiskonnale ega ole näi