Mis minuga juhtus enam kui 15 aastat tagasi on midagi, millest ma parema meelega ei räägiks. Veel mõned aastad tagasi ei teadnud sellest ka minu kõige lähedasemad inimesed. Osalt kindlasti seetõttu, et mul oli häbi neile seda tunnistada ning kartsin eemale tõukamist. Nüüd, viimaste aastate sündmuste valguses olen hakanud end veidi enam avama. Ühelt poolt olen hakanud paremini mõistma enda toonase käitumise tagamaid ning suutnud üha enam sellega rahu teha. Kuid kindlasti on põhjuseks ka usaldamatus ühe konkreetse Eesti jõuorgani suhtes ning selle osas, millises valguses nemad selle loo soovi korral avalikuks teeksid.
Vaadates tagasi, võin öelda, et inimene, kelle ausust ja eetilisust ei ole kunagi tõeliselt proovile pandud, ei saa end lõpuni pidada ei ausaks ega eetiliseks. Kui kerge on öelda: "ma ei teeks seda mitte kunagi!". Ja kui sageli seda väljendit pillatakse! "Ma ei teeks seda mitte kunagi" - võib olla olla öeldud kiitlevalt, rahustavalt, julgustavalt. Kuid selle eesmärk on kellelegi veenmine oma lojaalsuses, aususes või heatahtlikkuses. Teinekord ütleme seda eriti suurustades, püüdes muuhulgas veenda ka iseennast. Või kui lihtne on mõista kedagi millegi pärast hukka, olles veendunud, et ise käituksime kindlasti teisiti.
Tegelikkuses ei oma ta isegi ettekujutust, millised võiksid olla tema valikud situatsioonis, mis ühel või teisel põhjusel on väljapääsmatu, hirmus ... või ka ahvatlev. Aga ka sellises olukorras, millesse sattumine on juba iseenesest kompromiteeriv ning pelgalt mõte sündmuse avalikuks tulemisest on talumatu.
Minu soov seda lugu kirjutades ei ole kuidagi õõnestada Eesti riiki ega selle õiguskaitseorganeid. Ma soovin, et Eesti oleks riik, kus inimesed saavad olla kindlad, et sattudes ühel või teisel põhjusel erinevate jõuorganite vaatevälja, saavad inimesed olla kindlad, et neid koheldakse kõiki demokraatlikke printsiipe järgides.
Veelgi enam - et inimestel, kelle õigusi on rikutud, oleks kuhu pöörduda. Et neil oleks usaldus võimuorganite vastu ning teadmine, et nende füüsiline ja vaimne heaolu on tagatud kõige paremal moel. Minul seda ei olnud.
Vaadates tagasi, võin öelda, et inimene, kelle ausust ja eetilisust ei ole kunagi tõeliselt proovile pandud, ei saa end lõpuni pidada ei ausaks ega eetiliseks. Kui kerge on öelda: "ma ei teeks seda mitte kunagi!". Ja kui sageli seda väljendit pillatakse! "Ma ei teeks seda mitte kunagi" - võib olla olla öeldud kiitlevalt, rahustavalt, julgustavalt. Kuid selle eesmärk on kellelegi veenmine oma lojaalsuses, aususes või heatahtlikkuses. Teinekord ütleme seda eriti suurustades, püüdes muuhulgas veenda ka iseennast. Või kui lihtne on mõista kedagi millegi pärast hukka, olles veendunud, et ise käituksime kindlasti teisiti.
Tegelikkuses ei oma ta isegi ettekujutust, millised võiksid olla tema valikud situatsioonis, mis ühel või teisel põhjusel on väljapääsmatu, hirmus ... või ka ahvatlev. Aga ka sellises olukorras, millesse sattumine on juba iseenesest kompromiteeriv ning pelgalt mõte sündmuse avalikuks tulemisest on talumatu.
Minu soov seda lugu kirjutades ei ole kuidagi õõnestada Eesti riiki ega selle õiguskaitseorganeid. Ma soovin, et Eesti oleks riik, kus inimesed saavad olla kindlad, et sattudes ühel või teisel põhjusel erinevate jõuorganite vaatevälja, saavad inimesed olla kindlad, et neid koheldakse kõiki demokraatlikke printsiipe järgides.
Veelgi enam - et inimestel, kelle õigusi on rikutud, oleks kuhu pöörduda. Et neil oleks usaldus võimuorganite vastu ning teadmine, et nende füüsiline ja vaimne heaolu on tagatud kõige paremal moel. Minul seda ei olnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar