Tõeseerum
Tõeseerumi kasutamine uurimises on olnud põnev uurimisteema nii õigusteadlastele, vandenõuteoreetikutele kui ka õiguskaitseorganitele. CIA artikkel - "Truth" Drugs in Interrogation - räägib ühe enamlevinud tõeseerumi kasutamisest uurimises ning väärib lugemist. See võtab kenasti kokku narkootilise aine mõju ning kummutab sellele pandud ootused. Erinevalt paljulubavast nimetusest - tõeseerum - ei pruugi selle aine mõju all olev inimene rääkida tõtt, tema jutt on katkendlik, ebaselge, tegelikkus ning fantaasia on sageli segunenud. Seetõttu ei ole narkoosis oleva inimese ütlused usaldusväärsed ega ka tegelikkuses ka uurimises kasutatavad. Sama on tõestanud arvukad uuringud, mida on läbi viidud juba alates Teisest Maailmasõjast, mil Natsi-Saksamaa uimastitega laialdaselt eksperimenteeris ning neid ka ülekuulamistel kasutas.
Kas tõeseerum toob uurimises kasu või mitte - uimastite kasutamine uurimisorganite poolt inimeste peal, kes ei kujuta endast ohtu ühiskonnale ega ole näidanud üles mingitki moodi soovi seda teha, ei ole kuidagi põhjendatud. Sellisel juhul on tegemist kas võimu demonstreerimise, vaimse murdmise või selle asutuse pool tehtud veaga - midagi on uurimises jäänud kahe silma vahele. Tõepoolest, ühe või teise ainega uimastatud inimene võib anda informatsiooni kergemini kui ta seda teeks kainena. Kuid sellisel juhul on kaalukausile pandud aeg ja töö, mida uurimisorgan peab tegema ning inimese elu ja tervis. Taolise meetodi kasutamise põhjenduseks ei saa olla see, et infot oli vaja kiiresti saada.
Ma ei väida, et teatud, väga ekstreemsetes tingimustes ei võiks see olla humaanseim viis, kuidas õiguskaitseorganid saavad oma ülesandeid täita ning turvalisust tagada. Kuid kui ulatuslik peab olema selle inimese süü, et see õigustaks taolist põhiõigustest ülesõitmist? Kui suurt ohtu peab eeldatav kurjetegija ühiskonnale kujutama? Kui veendunud peab olema uurimisasutus, et muul moel neile vajalikku infot ei ole võimalik kätte saada? Kui mitu korda peavad nad olema seda teisiti saada proovinud? Kuidas tagatakse, et narkootikum ei põhjusta tervisekahjustust ning sellest tulenev risk ei kaalu üles uurimisasutuse huvi? Ehk õigusteadlaste keeles - millal on uimastite kasutamine uurimises proportsionaalne?
Uimastatud inimese ülekuulamisega on temalt võetud võimalus rakendada oma vaba tahet. Sõltuvalt kasutatud ainest ei pruugi ta hiljem mäletadagi, et midagi taolist üldse juhtunud oleks. Sarnaselt vägistamisdroogidele on see ka tüüpiliste ülekuulamisel kasutatavate narkootikumide eesmärk - inimene ei võitle vastu ning unustab temaga toimunu. Kasutusel on isegi samad ained.
Kõige kurvem taolise ülekuulamise meetodi juures on tõsiasi, et ohver ei saa midagi enda kaitseks teha. Jah, ma kasutan sõna "ohver". Mind huvitab, kui palju on riike, kes tunnistavad uimastite kasutamist uurimises ning reguleerivad selle oma õigusruumis ning rakendavad sellele ka järelvalvet? Tõenäolisemalt on narkootikum ohvri teadmata pandud kas joogi sisse või manustatakse seda kuidagi muul moel. Sündmuste juurest puudub advokaat, kes ülekuulatava õiguste eest saaks seista. Tal pole võimalust tagada, et kurjategija - antud juhul siis võimu esindaja - oma teo eest väärilise karistuse saaks. Nendest teemadest avalikkuses ei räägita. Puudub ka uurimine, kohtupidamine ning sisuline järelvalve sääraste asutuste poolt kasutatavate meetodite üle.
Riigi ja avaliku võimu teostajate esmane ülesanne peab olema oma kodanike kaitsmine. Kuid mida peaks tundma inimene, kes on sattunud räige kuriteo ohvriks ning kes uimastatakse info kättesaamise eesmärgil selle sama asutuse poolt, kes oleks pidanud teda aitama? Kas ta iial pöörduks abi saamiseks selle asutuse poole? Sellele mõeldes ei läbi mind just turvatundesööst.
Ma ei ole oma elus kordagi proovinud ühtki narkootikumi. Minu jaoks on see teema olnud totaalselt maas, kuna mul on kaasasündinud tervisehäire, mis põhjustab mulle igapäevaselt väga palju peavalu. Ma ei ole valmis võtma riske, mis potentsiaalselt muudavad olukorra veel raskemaks. Lisaks on minu jaoks oluline teadmine - mina olen sellest jamast puhas! Minu organismi ei ole jõudnud ükski - kuramuse - narkootikum! Vähemalt mitte vabatahtlikult.
Tänaseks on sellest loost möödas ligi kaks ja pool aastat. Tundub uskumatu, et veel 2015. aastal kuulatakse Tallinna vanalinna tänaval üle noor naine, kes uimastatuna on mõnituste ja naerupahvakute saatel sunnitud rääkima teemadest, mida ta isegi oma parimatele sõpradele pole avaldanud. Ma oleksin uskunud, et säärased võtted jäävad perioodi, kus Eestis kehtis veel teistsugune režiim. Tol talveõhtul rullusid aga uurimisasutuse ette lood, mis tõepoolest ei oleks selle auditooriumini ilma uimasteid kasutamata mitte kunagi jõudnud. Lood, mis on nii isiklikud, valusad, sügavale ja kaugele hingesoppi peidetud ... Mõnikord mõtlen, et äkki seda kõike ei olegi päriselt juhtunud - see on vaid aju vingerpuss, mingi haige ettekujutuse vili.
Seetõttu ütlen igaks juhuks - kõik siin kirjutatu on ilukirjandus ning põhineb autori fantaasial. Sel puudub seos tegelike sündmustega, veelgi enam - seda kõike pole kunagi juhtunudki.
Istusime tol õhtul sõbrannaga ühes armsaks saanud vanalinna pubis. Saal oli paksult rahvast täis, inimesed seisid püsti ning ühtegi vaba istekohta polnud. Õnneks olime omale laua reserveerinud. See oli pandud akna alla, kohe välisukse kõrvale. Võtsime istet ning tellisime omale söögid - mina, nagu tavaliselt - lõhesalati ja kirsiõlle - ning tema oma lemmikud - krõbekartulid ja majasiidri. Tellimus toodi lauda ning kuna kõhud olid tühjad, siis kugistasime selle kiiresti alla.
Istusime oma aknaäärses lauas, ajasime juttu ning jõime jooke. Rääkisin talle kummalisest Mercedesest, mis mu maja ukse ees ootas, kui välja astusin. Nimelt, selle hõbehalli ning suuruselt laeva meenutava džiibi juht oli Putini koopia - täpselt samasugune altkulmu pilgu ning irvega mees, nagu uudistest näha võib. Sarnasus oli nii suur, et vaatasin, kas auto numbrimärk on ikka Eesti oma. Oli. Mersu oli sissesõidu tee pooleldi ära blokeerinud - nii, et pidin sellest mööda saamiseks ringi tegema. See liba-Putin ajas mulle oma pilguga judinad peale ning astusin kiirel sammul edasi. Sõbranna tegi mu jutu peale nalja, et äkki oligi päriselt Putin ning ma olen talle kuidagi oma kunagiste suhete tõttu silma jäänud. Ha-haa, väga naljakas! Ta teab, et mulle ei meeldi sellest rääkida, veel vähem nalja teha ning vahetasime teemat.
Võtsime veel ühed joogid ning lobisesime niisama elust-olust. Mingil hetkel ilmus akna taha seltskond lärmakaid noormehi. Nad koputasid aknale ning tegid märkusi stiilis: "Noh, aitab küll juba, hakake nüüd lõpetama. Mis te istute seal!?". Pidasime neid suvalisteks jõmmideks, kes soovivad, et pubis mõni koht vabaneks. Nad olid küll häirivad, kuid me ei pööranud sellele rohkem tähelepanu.
Kell ei olnud vist veel kümmegi kui mõlemad, raskest töönädalast väsinud, soovisime lahkuda. Enne seda aga toodi meile mõlemale lauda veel ühed joogid - talle veel üks majasiider ning minule kirsi õlu. Nii nagu ennegi.
Kuid seekord polnud me jooke tellinud.
Noor meesterahvas ütles, et talle tundus nagu me sooviks lisa. Mõtlesime, mis seal ikka - kui juba toodi, tarbime need siis ka ära! Kui teenindaja selja keeras ja lahkus, märkasin, et tal oli ebamugav - ta sirutas korraks rusikas olnud sõrmed järsult harali lahti ning tõmbas siis uuesti rusikasse kokku ja kadus rahavast täis saali. Detail, millele tookord erilist tähelepanu ei pööranud, kuid mis nüüd seda õhtut meenutades ikka uuesti ja uuesti kangastub. Kas ta teadis, mida oli just teinud? Kas ta oli üldse teenindaja?
Sõbranna teatas, et ta peab minema, kuna on lubanud oma elukaaslasega kokku saada. Jõime kiiresti joogid, tasusime arve, panime riidesse ning läksime kumbki oma teed.
Lühikest kasvu prillidega härrasmees silmitses mind sõbralikul ja rahulikul ilmel. Ta küsis küsimusi ning rääkis mingit lugu, mille vastu ma huvi ei tundnud. Minu ümber oli veel vähemalt kuus pikka kasvu, tugevat ning väga heas füüsilises vormis meest. Mul oli halb. Süda tagus kohutavalt ning ajas iiveldama. Suu kuivas, lõualuud ja keel olid nii kanged, et mul oli raske häälikuid sõnadeks vormida. Ma oleks tahtnud seal samas magama jääda. Mu jalad olid tuimad. Nägin aknalauda, millele oleksin saanud toetada, kuid mul ei lastud seda teha. Mul oli enda pärast piinlik. Võõrad inimesed küsisid minu käest isiklikke küsimusi, irvitasid mu vastuste üle, provotseerisid, hirmutasid ...
Uurimisasutuste poolset uimastamist käsitletakse kirjanduses kui farmakoloogilist piinamist.
1975. aastal In the World Medical Association’s Tokyo Declaration of October 1975 torture was defined as :
The deliberate, systematic or wanton infliction of physical or mental suffering by one or more persons acting alone or on the orders of any authority, to force another person to yield information, to make a confession, or for any other reason.
Psychological forms of torture commonly include: isolation, sensory deprivation, sleep deprivation, pharmacological torture, threats, humiliation, mock executions, mock amputations, and witnessing the torture of others especially the victim's loved ones.
Selle läbi elanud inimestel esineb nii füsioloogilisi kui psühholoogilisi probleeme, sageli on vaimsed probleemid püsivamad kui füüsilised. Enesetapp on üks selle tüüpilisi tagajärgi, aga ka ärevus, depressioon, isolatsioon, segadus ja disorientatsioon, mäluhäired. Ohvrit
Mul olid mäluprobleemid. Ma elasin nagu udus, ma ei suutnud meenutada, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin. Ma ei suutnud tööd teha, kuna ma ei suutnud analüüsida.
Kas tõeseerum toob uurimises kasu või mitte - uimastite kasutamine uurimisorganite poolt inimeste peal, kes ei kujuta endast ohtu ühiskonnale ega ole näidanud üles mingitki moodi soovi seda teha, ei ole kuidagi põhjendatud. Sellisel juhul on tegemist kas võimu demonstreerimise, vaimse murdmise või selle asutuse pool tehtud veaga - midagi on uurimises jäänud kahe silma vahele. Tõepoolest, ühe või teise ainega uimastatud inimene võib anda informatsiooni kergemini kui ta seda teeks kainena. Kuid sellisel juhul on kaalukausile pandud aeg ja töö, mida uurimisorgan peab tegema ning inimese elu ja tervis. Taolise meetodi kasutamise põhjenduseks ei saa olla see, et infot oli vaja kiiresti saada.
Ma ei väida, et teatud, väga ekstreemsetes tingimustes ei võiks see olla humaanseim viis, kuidas õiguskaitseorganid saavad oma ülesandeid täita ning turvalisust tagada. Kuid kui ulatuslik peab olema selle inimese süü, et see õigustaks taolist põhiõigustest ülesõitmist? Kui suurt ohtu peab eeldatav kurjetegija ühiskonnale kujutama? Kui veendunud peab olema uurimisasutus, et muul moel neile vajalikku infot ei ole võimalik kätte saada? Kui mitu korda peavad nad olema seda teisiti saada proovinud? Kuidas tagatakse, et narkootikum ei põhjusta tervisekahjustust ning sellest tulenev risk ei kaalu üles uurimisasutuse huvi? Ehk õigusteadlaste keeles - millal on uimastite kasutamine uurimises proportsionaalne?
Uimastatud inimese ülekuulamisega on temalt võetud võimalus rakendada oma vaba tahet. Sõltuvalt kasutatud ainest ei pruugi ta hiljem mäletadagi, et midagi taolist üldse juhtunud oleks. Sarnaselt vägistamisdroogidele on see ka tüüpiliste ülekuulamisel kasutatavate narkootikumide eesmärk - inimene ei võitle vastu ning unustab temaga toimunu. Kasutusel on isegi samad ained.
Kõige kurvem taolise ülekuulamise meetodi juures on tõsiasi, et ohver ei saa midagi enda kaitseks teha. Jah, ma kasutan sõna "ohver". Mind huvitab, kui palju on riike, kes tunnistavad uimastite kasutamist uurimises ning reguleerivad selle oma õigusruumis ning rakendavad sellele ka järelvalvet? Tõenäolisemalt on narkootikum ohvri teadmata pandud kas joogi sisse või manustatakse seda kuidagi muul moel. Sündmuste juurest puudub advokaat, kes ülekuulatava õiguste eest saaks seista. Tal pole võimalust tagada, et kurjategija - antud juhul siis võimu esindaja - oma teo eest väärilise karistuse saaks. Nendest teemadest avalikkuses ei räägita. Puudub ka uurimine, kohtupidamine ning sisuline järelvalve sääraste asutuste poolt kasutatavate meetodite üle.
Riigi ja avaliku võimu teostajate esmane ülesanne peab olema oma kodanike kaitsmine. Kuid mida peaks tundma inimene, kes on sattunud räige kuriteo ohvriks ning kes uimastatakse info kättesaamise eesmärgil selle sama asutuse poolt, kes oleks pidanud teda aitama? Kas ta iial pöörduks abi saamiseks selle asutuse poole? Sellele mõeldes ei läbi mind just turvatundesööst.
Ma ei ole oma elus kordagi proovinud ühtki narkootikumi. Minu jaoks on see teema olnud totaalselt maas, kuna mul on kaasasündinud tervisehäire, mis põhjustab mulle igapäevaselt väga palju peavalu. Ma ei ole valmis võtma riske, mis potentsiaalselt muudavad olukorra veel raskemaks. Lisaks on minu jaoks oluline teadmine - mina olen sellest jamast puhas! Minu organismi ei ole jõudnud ükski - kuramuse - narkootikum! Vähemalt mitte vabatahtlikult.
***
Tänaseks on sellest loost möödas ligi kaks ja pool aastat. Tundub uskumatu, et veel 2015. aastal kuulatakse Tallinna vanalinna tänaval üle noor naine, kes uimastatuna on mõnituste ja naerupahvakute saatel sunnitud rääkima teemadest, mida ta isegi oma parimatele sõpradele pole avaldanud. Ma oleksin uskunud, et säärased võtted jäävad perioodi, kus Eestis kehtis veel teistsugune režiim. Tol talveõhtul rullusid aga uurimisasutuse ette lood, mis tõepoolest ei oleks selle auditooriumini ilma uimasteid kasutamata mitte kunagi jõudnud. Lood, mis on nii isiklikud, valusad, sügavale ja kaugele hingesoppi peidetud ... Mõnikord mõtlen, et äkki seda kõike ei olegi päriselt juhtunud - see on vaid aju vingerpuss, mingi haige ettekujutuse vili.
Seetõttu ütlen igaks juhuks - kõik siin kirjutatu on ilukirjandus ning põhineb autori fantaasial. Sel puudub seos tegelike sündmustega, veelgi enam - seda kõike pole kunagi juhtunudki.
***
Istusime tol õhtul sõbrannaga ühes armsaks saanud vanalinna pubis. Saal oli paksult rahvast täis, inimesed seisid püsti ning ühtegi vaba istekohta polnud. Õnneks olime omale laua reserveerinud. See oli pandud akna alla, kohe välisukse kõrvale. Võtsime istet ning tellisime omale söögid - mina, nagu tavaliselt - lõhesalati ja kirsiõlle - ning tema oma lemmikud - krõbekartulid ja majasiidri. Tellimus toodi lauda ning kuna kõhud olid tühjad, siis kugistasime selle kiiresti alla.
Istusime oma aknaäärses lauas, ajasime juttu ning jõime jooke. Rääkisin talle kummalisest Mercedesest, mis mu maja ukse ees ootas, kui välja astusin. Nimelt, selle hõbehalli ning suuruselt laeva meenutava džiibi juht oli Putini koopia - täpselt samasugune altkulmu pilgu ning irvega mees, nagu uudistest näha võib. Sarnasus oli nii suur, et vaatasin, kas auto numbrimärk on ikka Eesti oma. Oli. Mersu oli sissesõidu tee pooleldi ära blokeerinud - nii, et pidin sellest mööda saamiseks ringi tegema. See liba-Putin ajas mulle oma pilguga judinad peale ning astusin kiirel sammul edasi. Sõbranna tegi mu jutu peale nalja, et äkki oligi päriselt Putin ning ma olen talle kuidagi oma kunagiste suhete tõttu silma jäänud. Ha-haa, väga naljakas! Ta teab, et mulle ei meeldi sellest rääkida, veel vähem nalja teha ning vahetasime teemat.
Võtsime veel ühed joogid ning lobisesime niisama elust-olust. Mingil hetkel ilmus akna taha seltskond lärmakaid noormehi. Nad koputasid aknale ning tegid märkusi stiilis: "Noh, aitab küll juba, hakake nüüd lõpetama. Mis te istute seal!?". Pidasime neid suvalisteks jõmmideks, kes soovivad, et pubis mõni koht vabaneks. Nad olid küll häirivad, kuid me ei pööranud sellele rohkem tähelepanu.
Kell ei olnud vist veel kümmegi kui mõlemad, raskest töönädalast väsinud, soovisime lahkuda. Enne seda aga toodi meile mõlemale lauda veel ühed joogid - talle veel üks majasiider ning minule kirsi õlu. Nii nagu ennegi.
Kuid seekord polnud me jooke tellinud.
Noor meesterahvas ütles, et talle tundus nagu me sooviks lisa. Mõtlesime, mis seal ikka - kui juba toodi, tarbime need siis ka ära! Kui teenindaja selja keeras ja lahkus, märkasin, et tal oli ebamugav - ta sirutas korraks rusikas olnud sõrmed järsult harali lahti ning tõmbas siis uuesti rusikasse kokku ja kadus rahavast täis saali. Detail, millele tookord erilist tähelepanu ei pööranud, kuid mis nüüd seda õhtut meenutades ikka uuesti ja uuesti kangastub. Kas ta teadis, mida oli just teinud? Kas ta oli üldse teenindaja?
Sõbranna teatas, et ta peab minema, kuna on lubanud oma elukaaslasega kokku saada. Jõime kiiresti joogid, tasusime arve, panime riidesse ning läksime kumbki oma teed.
***
Lühikest kasvu prillidega härrasmees silmitses mind sõbralikul ja rahulikul ilmel. Ta küsis küsimusi ning rääkis mingit lugu, mille vastu ma huvi ei tundnud. Minu ümber oli veel vähemalt kuus pikka kasvu, tugevat ning väga heas füüsilises vormis meest. Mul oli halb. Süda tagus kohutavalt ning ajas iiveldama. Suu kuivas, lõualuud ja keel olid nii kanged, et mul oli raske häälikuid sõnadeks vormida. Ma oleks tahtnud seal samas magama jääda. Mu jalad olid tuimad. Nägin aknalauda, millele oleksin saanud toetada, kuid mul ei lastud seda teha. Mul oli enda pärast piinlik. Võõrad inimesed küsisid minu käest isiklikke küsimusi, irvitasid mu vastuste üle, provotseerisid, hirmutasid ...
***
Uurimisasutuste poolset uimastamist käsitletakse kirjanduses kui farmakoloogilist piinamist.
1975. aastal In the World Medical Association’s Tokyo Declaration of October 1975 torture was defined as :
The deliberate, systematic or wanton infliction of physical or mental suffering by one or more persons acting alone or on the orders of any authority, to force another person to yield information, to make a confession, or for any other reason.
Psychological forms of torture commonly include: isolation, sensory deprivation, sleep deprivation, pharmacological torture, threats, humiliation, mock executions, mock amputations, and witnessing the torture of others especially the victim's loved ones.
Selle läbi elanud inimestel esineb nii füsioloogilisi kui psühholoogilisi probleeme, sageli on vaimsed probleemid püsivamad kui füüsilised. Enesetapp on üks selle tüüpilisi tagajärgi, aga ka ärevus, depressioon, isolatsioon, segadus ja disorientatsioon, mäluhäired. Ohvrit
Mul olid mäluprobleemid. Ma elasin nagu udus, ma ei suutnud meenutada, mida ma kaks sekundit tagasi mõtlesin. Ma ei suutnud tööd teha, kuna ma ei suutnud analüüsida.
Kommentaarid
Postita kommentaar